Võta mind kaasa, võõras mees

Üks reisimees, kes reismas käis

Ta passi aeg ju oli täis

Ta pass sai läbi waadetud

Ja oma walda saadetud

Ta wiidi wangi tapiga

Ei pruugi ennast waewata

Autostopp – võiks arvata, et see sõna tähendab omal jõul peatumist, tegelikult igatpidi vastupidi – see tähendab teiste jõul edasiliikumist. Sõitsin täna 40 kilomeetrit ja sellest piisas, et tunda tuule vihinat. Et imestada, kui suurt lugu võib inimestest pidada, kui suurt lugu nad endast räägivad ka põgusal kohtumisel ja kui ilusaks teevad maailma, iga auto moodustab vältimatu osa sellest loost, milleks on üks trass. Ma ei liialda – kui viitsida näha, on iga väiksemgi teekond oma autodega sidus lugu, mis ületab raamatuid. Loos ei määra tegelastevalikut loos, loos on vaid hääletajaid peale korjavad inimesed; selles loos ei ole pahasid. Hää küll, mul on tosina riigi ja kahetosina aastase staaži peale paar seika ka, kus autojuhil tekib väike identiteedikriisi moment, aga need pole midagi muud kui naljakad meenutada. Ja helgelt naljakat oleks meenutada mõõtmatult rohkem. Ei jõuaks. Lihtsalt kiidaks teid ja autosid. Sõnu pole.

Oleks kokkuvõtvalt teinud, lõppeks kiitmine ära kuskil siinmaal.

anonüümsed hilinejad - ahaa

Minu nimi on See ja Too. Ma olen krooniline hilineja ja sissemagaja. Alates septembrist olen ma kõikjale hilinenud vähemalt viis minutit, halvematel juhtudel tunni.
Õhtul (see on tudengi õhtu ja lüpsja hommik pigem, kuigi ma kumbki neist ei ole) magama minnes mõtlen alati, et sedakorda ärkan piisavalt vara alustamaks päeva hilinemiseta, millest puhuti võib kujuneda ka õhtuni kulgev ahelhilinemine. Sean telefoni äratusfunktsiooni mõistlikult kellaajale.
Hommikul asub toimetama unedeemon, kes üritab mind kõikvõimalike vahenditega oma valdustes hoida. Tema tavaline teguviis on näidata und, millest ma ei saa lahkuda, kõige üldisemal juhul mingit päästeoperatsiooni. Et asi kindlam oleks, lülitatakse unevälise maailma helid ka unenäo teenistusse. Korduv ja korduv telefonihelin on signaal, mis kutsub päästeoperatsioonile. Ja meie meeskond tormab ohte trotsides kohale. No kuidas ma siis lasen jalga. Isegi kui mingi uim ütleb, et tegelikult ma pean nüüd sellest situatsioonist lahkuma. Viimane päästmine oli mingi allveeteema, täpsemalt ei mäleta, neid on terve seriaal, ka õhus ja maa-all on operatsioone olnud. Igatahes siis lubasin endale, et tiimisolidaarsusel ja kaastundel ohvrite vastu ei lase ma end enam lohku tõmmata. Ärkan, mis ka poleks. Unedeemon ei lasknud ennast mu lubadusest heidutada ja oli täna hommikul võtnud uue strateegia – uudishimu. Mingil kriitilisel kellaajal hakati mulle näitama ilmutusi tarkustest. Lubati teada anda kümme olulist tõde. Ja siis ma heitlesin ärkamiskohustuse ja uudishimu vahel. Seitsmenda tõe juures otsustasin, et selle jätan nüüd meelde ja virutan tolle krishnamurtitoa ukse enda järel kinni, sest kogu loo juures on mul ju ka välja kujunenud metsik vastikus oma hilinemiste suhtes. Selleks ajaks oli kell täpselt nii palju, et viie minuti pärast nõudis uneväline elu mind 800 meetri kaugusele kasitult ja kammitult. Teadus nõuab ohvreid, sedakorda hilinesin kümme mintsi. Huvitav, millega ja kui kaua mind homme hommikul peibutada õnnestub.
Ahjaa, seitsmes tõde oli see, et tegelikult oleme me kõik Tema väärilised, aga et see meil kogu aeg silme all olles kõrkust ei tekitaks, on see kirjutatud nii enda jaoks raskestinähtavasse kohta nagu pealagi.
Kummardun lugeja ees.

Veri su kätel, onu, on vähe näitamaks, et oled kellegi tapnud. Veri me soontes on vähe näitamaks, kelle matustele me minemata jätta ei saaks.

Kuulsin kolmandatest allikatest, et onu Sidil on klassikokkutulek tulemas. Onu Sid saatis mu pikalt juba kümnendi eest (aga muidu vist isepäisuse eest) ja ise läks veel pikemalt (pigem vist sügavamale – põhja). Just selle esimese seiga tõttu poleks ma iial uskunud, et otsin vabatahtlikult temaga teretamisvõimalustki. Soov tema kunagisi klassivendi tervitada saada röövis kindlameelsuse ja sebisin endale onu Sidi telefoninumbri. Helistasin eile õhtul. Oled klassikokkutulekul? Jah. Ooo, tervita siis Teda ja Teda ja Teda, tervita kindlasti. Kõik.

Täna öösel helistas onu Sid. Helistasid eile? Nojah, tervitada tahtsin. Tead, mis sellest tervitamisest välja tuli – ma tapsin inimese. Ei usu. Aga siin ma istun nüüd, metsas mingil kännul, ja käed on verised, midagi on juhtunud. Ah, mine ikka, kui oleksid kedagi tapnud, oleks sulle helistatud juba, telefon on sul ju sees. Jah, Brigita arvas ka nii, aga ma ei tea kus ma olen. Need hetked on elu parimad, onu, kui ei tea, kus ollakse. Kuule, ma helistan parem kellelegi teisele.

Onu Sidi jaoks ei ole ei moraalne ega tehniline raskus helistada kellelegi suvalisel hetkel: laena mulle kaks tuhat krooni, kolm mustlast ajavad mind taga. Või kolm tuhat ja kaks mustlast, onu? Tuhat ja tuline.

Tuhat ja tuline. Elu võidaks kindlasti värve juurde, kui onuga suhtleksin. Lellega me isegi ei tunne, saati siis veel ei pea suhtlema, aga elu võidab ta lauludest värve mis mühin. Tuhat ja ei ühtki.

kõik tekstid on meteoroloogia - vastust teab vaid tuul

“kirjutan lõpukat praegu”, “tegelikult mõtlesin koju minna ja üritada lõpukat kirjutada”, “kuule, ma praegu küll ei saa – mul on selline lõpuka kirjutamise aeg”, “ole hea, palveta mu eest, ma ei suuda hetkel peale lõpuka eriti millegi peale mõelda”

ja siis istun arvuti taha maha. peaks lehed läbi lugema kõigepealt. korras, nüüd teeks ühe elushoidva tee. vah, selline kirjade kirjutamise olek on hoopis. nii, nüüd peaks ikka vähemalt lõpuka faili avama. ah, vaataks, ega uusi uudiseid pole lehtedesse laekunud. enne asjalikkust peaks ühe suitsu tegema. aknal kõõluma. nii, nüüd on vaja uus tee teha. ja mingi võileib vms. hommik? juba? hea küll, homne on tänasest targem. imelik küll, et jälle midagi paberile ei saanud.

mul on kahju, mu lind ja šamaani abiline, et ma selle aja asemel, mis sinuga veedetult on nii rikas, molutan kirjutamisillusioonis

ma olen tänulik, andekas, et sinu imekspandav inimesestav tehtu aitab mul end natukenegi kokku võtta

lootust on

aga mida ma praegu teen

kirjutan?

pimmed, minge nurka häbenema

kuumus muutis huumuseks, mis hoolega voolit ja hoit - ait

Magasin taas tol kolmapäeval. Magasin ja nägin unes, kuidas Uhuu peldik, mis väga kipakas ongi, laguneb silme all, käriseb pooleks kui templi eesriie. Edasi ei tea, mis juhtus, sest tuli ema äratama ja hakkas mind ette valmistama halva uudise – et Uhuu ait on maha põlenud - kuulmiseks. Ettevalmistused olid nii suurejoonelised, et olin juba arvestanud võimalusega, et terve küla on katku surnud või peninukkide poolt rüüstatud. Ühe aida mahapõlemine ei viinudki eriti rivist välja. Ühe aida, mille poolest on enamik nähtud talumuuseume tikutopsid eelmise kümnendi tikkudega… Ma olen kindlasti see “kui need palgid räägiksid” tüüp. “Kui see kalavõrk räägiks”. “Kui need asplid räägiksid”. “Kui see imelik saag, millega õllenõule sooni saeti, räägiks”. Eks nad oleks haledasti karjunud. Ja hale see ongi, et küll ei hoia inimesed asju ja need lagunevad enne museaalistumist, küll tulevad sõjad ja muu porno peale. Ja kui on siis üks koht, kus asju naeruväärsuseni ulatuva delikaatsusega käideldud ja varutud (ennesõjaaegseid käepäraseid tööriistu enam kuskilt ei saa ju ka) ja kuhu maailmaparanduslikud ideed ka trampima pole ulatunud, tuleb mingi keravälk ja teeb oma valiku, mida jätta, mida mitte. Kõigist majapidamis-, käsitöö-, kalapüügi-, puidutöö- ja hobuseriistadest pidas ta eluvääriliseks korvi kõhualuste villadega (väärtusetuim vill, kes ei jaga), pundart vanu räbaldunud kärbisekilesid, mõnd modrenset suhkrukotti, võimasinat, ühe ettearmsaima lapse hälli (tead, välk, paar punni mu käest ikka saad), mingit hulka palisid, lasse ja tõrdu, vanavanaema tehtud seepi, soolaliha, väikest juppi linavarudest (kuidas ketramata lina tahmast pesta?), suuri klaaskuule (nagu väikseid akvaariume, aga kinniseid ja kalavaenulikke), rauddetaile tööriistadest (vokist ormiauk, haamreist haamrid jne) ja mingit pudi oli veel. Mis on eelnevaga võrreldes siiski mittemiski. Suur Saar nägi kunagi, kuidas need asjad ja seinad sinna veeti, tema nägi ka, kuidas need tuhahunnikuks muutusid. Ta ilmselt aimab ka, miks tuleb vahel tulepall ja huligaanitseb ja mida sellest arvama peaks. Ja kui ma ta sahinast selle välja jagan, eks ma siis kirjutan edasi.

lõvi ja mesi on könnid

Üks mees, kes tihti kõrtsis käis

Ja alati oli lakku täis

Kui kodu läks, siis heitis ta

Just maantee kraawi magama

Sest nõnda, purjus peaga

Ei pruugi ennast waewata

Magamine kindlasti asi, millega pruugib ennast waewata. Kraav ei pruugi olla väga halb lahendus. Viimati magasin kraavis täies kainuses, olles jäänud viimasest praamist maha. Joobusin alles hommikusest Läänemaast, mis pakkus udust väljuvat sillerdavat päikest, metsast väljuvat pahandavat sokku ja maanteeristist väljuvat esimesele praamile kiirustavat autot. Kõik sai vastu võetud joobumuse teenistusse.

Kui täna hommikul ärkasin, haarasin oma välivoodi raudotsast ja tundsin end kui haiglas. Kuna ma enda pärast olin haiglas ööbinud vast kolm dekaadi tagasi ja paljukest neid teiste pärast haiglas ööbimisi ikka elus ette tuleb, imelik seos. Külm raudtoru käe all ärgates – haigla. Uni on nii omaette asi, et hommikul peab ikka mingite aistingute kaudu end repositsioneerima. Välivoodi on veel hea lahendus, siiani imestan, kuidas mu jätkus ükskõiksust magada aastaid põrandal, peaga jalanõukasti poole, suvel ärgata paar korda öö jooksul juustuhaisust ja talvel külmast. Hei, vaenlased, olmega te mind ei võta, väike vihje, ärge laske mul magada ja kosmodenjanskaja mus murdub.

ma ei valeta - need pildid olid politsei seestunutetuvastamise lehel

ämmelgas-khezzigaš

Üks tüdruk tihti nurises

Ja proual wastu hurises

Siis proua aga wihaga

Ai tüdruku säält minema

Sest parem ümber hulkuda

Ei pruugi ennast waewata

Ma oleks ka saanud kohe kinga tolle muti mant. Laiskus muidugi eeskätt, aga isegi mitte ainult. Ma põhimõtteliselt ei lõhu ämblike kodusid. Nad elavad rahulikult nagu nähtamatud toakaaslased ja ajavad omi asju laenurkades. Vahel ma siiski teen sanitaarraiet, aga siis jälgin ka entomoloogi täpsusega, et ei korjaks tolmuharja sisse kasutuselolevaid võrke. Paar korda aastas kohtan mõnda siinseist ämblikest ka põrandal. Kui nad on inimlike mõõtmetega ses mõttes, et nagu ämblik muiste, ei tee ma sellest kohtumisest suuremat numbrit. Aga vahel on nad inimlike mõõtmetega ses mõttes, et meie mõõtmed on juba vaat et võrreldavad. Olen loomulikult näinud Eesti hiiglaslikke rannaämblikke, et silmad vidus, nad on ka päris ehmatavalt kogukad, aga selliseid loomi nagu siin toas, on vaid zooloogiamuuseumis. Äkki on neil siin mingi oma liik välja kujunenud “hiid rahuämblikud”, sest aastaid lastud neil siin rahulikult olla. Ja need ma püüan klaaspurki. Parimad näited võivad oma loendamatute jalgadega ülatuda ühest purgipõhjaservast teise. See leplikkus, millega nad ühel kohal ootavad mu purgitoomist ja siis sinna sisse ronivad, kriibib hinge. “Ma ei suuda sinuga koos elada”, ütlen, aga või sest ülestunnistusest rahu leida. Ma ei suuda elada koos täiesti ohutu ja omaette hoidva loomaga paari lisasentimeetri pärast. Nagu macho. Kui keegi väljavisatutest lugema juhtub, võtke vastu vabandused. Püüan teha endaga tööd, aga homme veel igatahes lähen tänase purgiloomaga talle kuuri uut kodu otsima.

hoidu rongi eest

võidad minuti - kaotad elu
st käigem valimas

ja homme pärast valimistulemuste selgumist

Kolan poole kahe paiku öösel veel erakondade kodulehtedel, et kes kõige kiiremini selle valimiskampaania rezhiimist välja on lülitunud
Ei üllatu - IRL tänab valinuid, teised kutsuvad endiselt üles endid valima, eriti meeldis see Rahvaliidu esileht, siin ka näha ja puha, sellisel pildil poseerimise jaoks peab vist vähemalt peaaegu pilditu olema. Ja see mees ka, kes selle erakonna saidi esilehele riputas. Või olen ma jälle millestki valesti aru saanud...

loits vist

Terr, Jürr. Kas Teate, natuke nürr on oodata Te ikka veel mitte laekunud vastust aruandele. Kas peame uue kirja kirjutama? Siukse meeleheitliku? Haledakese nagu Makar Devuškin? Nimetuimadki on päris toredalt kirjutanud. Ei hakka siis Teie pärast keegi jalgratast leiutama. Leiaks kirjadekohvrist mõna vana logu ja vuraks sellega Teie meilboksi. Ja materjali oleks. Näiteid algustest paluks võtta ähvardusena.

- Igav, jah igav küll sinuta. Ootame varsti tulevad ju pühad. Kirjuta ikka. (eelm saj 4. kümnend)

- Paistab, et kuri saatus ei soosi minu ekspromt ettevõtmisi. Mina olen siin – N järve ääres – kus Sina praegu olema peaks, kuid Sina oled kuskil mujal.

- Kirjutasin teile mõna aja eest kirja ei tea kas kätte tuli või ei teadustan siis jälle mõne aja kohta enndi elust mõne sõnaga. (eelm saj 3. kümnend)

- Palun Teilt wabanust et teile kohe ei kirjutanud ei nüid inklem weekirnutata. (eel saj 2. kümnend)

- Sa lihtsalt põgened minu eest ja üldse väldid minuga koosolemist. Saan Sinust väga hästi aru. Ära palun jälle pahanda. Kas tõesti on nii raske tõde öelda. (eelm saj 6. kümnend)

Ah, ma ei viitsi enam revideerida neid võimalikke inspiratsiooniallikaid. Aga olge ähvardet.

meritint

Üks waras rääkis teisele:

Mul` lääb ka kaunis kenaste

Kui warastan, ei keegi tea

Kui kinni lään, on jälle hea

Mul sool ja leib on keelmata

Ei pruugi ennast waewata

Kui varastada või soola kaevandada ei viitsi, ärgem siiski poodi mingem. Käigem turul. Käigem turul. Käigem turul. Uksel tulid vastu vurrudega papi ja kepiga käiv daam punases palitus. Kass Basilio ja rebane Aliis. Munamüüjad on kanade nägu kõik. Kalaletis rääkis imearmas mutike ümbritsevaile, et kuumsuitsu meritinti pidid vanemad tema pärast kogu aeg ostma ja nüüd tahab proovida, et kas ikka on sama maitsega. Mutike muutus seda rääkides paariks hetkeks seitsekümmend aastat nooremaks - väikseks tüdrukuks oma meritintidega.
Meritint peaks tegelikult olema seepiatint.

olgu tervitatud esimene mai,

või siiski mitte ehk, või siiski just, et pääseda sest lootusetust ahjukütmisest, mis aheldab koju ahjuroobi külge ja paneb vanainimese igavusest blogitsema.
eelmisest kätlemisstseremooniast internetis - koduleheküljest - on üle kümne aasta möödas.
areng võiks olla unistuski. kirjutamine võiks olla kummardus kindlale lugejale. aga ei.

siinkohal olekski paslik lõpetada