Ma ei vääri inimesi, kes mu ümber on, ütlesin SJ-le, kellelt ikka teinekord kimbatustest väljapääse otsin. Tal on värsket mäestikuõhu täis lahendused. Ei pidanud pettuma seegi kord: "Mis sul viga - sa oled ju veel noor." Ma ei hakanud isegi aastaid lugema, vaid näitasin lihtsalt taipamatust, et mida see noorolemine peaks välja vabandama või aitama. "Sa jõuad veel kasvada." Mnjaa. Mis muud. "Muidugi mitte mingis hurla-murla mõttes", läks ta tähendustega sõnadelt üle tähendustega sõnatusele. "Noh, ma mõtlen...", hakkas vehkima kätega minnes ka tähendusega sõnatuselt üle sõnadeta sõnadele. Noogutasin samas kommunikatsiooniliigis. Oma sõnumi lõpu andis ta edasi juba vaikuse abil, pilk, ja ei sedagi. Ei sedagi.
Rääkisin siin, vehkisin kätega, vaatasin. Ja edasi tänan teid sõnatult.
Või kraabin noaga ekraanile te nimed. Või graveerin hammastele initsiaalid. Või püüan kasvada.
Üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna niikuinii. Ja see üks on:
