L,

 tunded lasevad, mistahes vormis avaldudes, näha teise inimese päris sisemist mina. Seda joonistust, mille Jumal ise on temasse joonistanud.
 "Milline on sinu joonistus," tavatsesime kunagi üksteiselt küsida. Selline muster, mis on nii oma, et sa seda ei näe. Nagu ei kuule emakeele aktsenti. Keegi vist oli kõrge kaelaga kann. Muster, kuju, joonistus, mistahes. No mis on su graafika. Olin just väitnud end tundvat kui jämedakoeline kangatükk, kui tuli S. Küsisime temalt. "Nagu tükk kotiriiet." Nagu tükk kotiriiet, haa, hingevend!
 Tunded näitavad inimese graafika kätte. Mitte küll kannu või riidetükina, eks Vana vea peenemaid jooni. Neid nähes kahvatavad maailma kritseldused, mis muidu nii silmi kiiskavad. Kõige joonumaks joodavad need tunded, mis avavad silmi nägemaks kõigis inimestes vaid seda puhtaimat joonistust. Ja siis armastad kõiki inimesi. Kui ka tahes korraks. Ekstaasil ei olegi ajalist mõõdet.
 Vist on nii.
Ehk panen mööda, no kuulge, ma ei ole mingi hingeteemasnaiper ka.