Üks reisimees, kes reismas käis
Ta passi aeg ju oli täis
Ta pass sai läbi waadetud
Ja oma walda saadetud
Ta wiidi wangi tapiga
Ei pruugi ennast waewata
Autostopp – võiks arvata, et see sõna tähendab omal jõul peatumist, tegelikult igatpidi vastupidi – see tähendab teiste jõul edasiliikumist. Sõitsin täna 40 kilomeetrit ja sellest piisas, et tunda tuule vihinat. Et imestada, kui suurt lugu võib inimestest pidada, kui suurt lugu nad endast räägivad ka põgusal kohtumisel ja kui ilusaks teevad maailma, iga auto moodustab vältimatu osa sellest loost, milleks on üks trass. Ma ei liialda – kui viitsida näha, on iga väiksemgi teekond oma autodega sidus lugu, mis ületab raamatuid. Loos ei määra tegelastevalikut loos, loos on vaid hääletajaid peale korjavad inimesed; selles loos ei ole pahasid. Hää küll, mul on tosina riigi ja kahetosina aastase staaži peale paar seika ka, kus autojuhil tekib väike identiteedikriisi moment, aga need pole midagi muud kui naljakad meenutada. Ja helgelt naljakat oleks meenutada mõõtmatult rohkem. Ei jõuaks. Lihtsalt kiidaks teid ja autosid. Sõnu pole.
Oleks kokkuvõtvalt teinud, lõppeks kiitmine ära kuskil siinmaal.
