Veri su kätel, onu, on vähe näitamaks, et oled kellegi tapnud. Veri me soontes on vähe näitamaks, kelle matustele me minemata jätta ei saaks.

Kuulsin kolmandatest allikatest, et onu Sidil on klassikokkutulek tulemas. Onu Sid saatis mu pikalt juba kümnendi eest (aga muidu vist isepäisuse eest) ja ise läks veel pikemalt (pigem vist sügavamale – põhja). Just selle esimese seiga tõttu poleks ma iial uskunud, et otsin vabatahtlikult temaga teretamisvõimalustki. Soov tema kunagisi klassivendi tervitada saada röövis kindlameelsuse ja sebisin endale onu Sidi telefoninumbri. Helistasin eile õhtul. Oled klassikokkutulekul? Jah. Ooo, tervita siis Teda ja Teda ja Teda, tervita kindlasti. Kõik.

Täna öösel helistas onu Sid. Helistasid eile? Nojah, tervitada tahtsin. Tead, mis sellest tervitamisest välja tuli – ma tapsin inimese. Ei usu. Aga siin ma istun nüüd, metsas mingil kännul, ja käed on verised, midagi on juhtunud. Ah, mine ikka, kui oleksid kedagi tapnud, oleks sulle helistatud juba, telefon on sul ju sees. Jah, Brigita arvas ka nii, aga ma ei tea kus ma olen. Need hetked on elu parimad, onu, kui ei tea, kus ollakse. Kuule, ma helistan parem kellelegi teisele.

Onu Sidi jaoks ei ole ei moraalne ega tehniline raskus helistada kellelegi suvalisel hetkel: laena mulle kaks tuhat krooni, kolm mustlast ajavad mind taga. Või kolm tuhat ja kaks mustlast, onu? Tuhat ja tuline.

Tuhat ja tuline. Elu võidaks kindlasti värve juurde, kui onuga suhtleksin. Lellega me isegi ei tunne, saati siis veel ei pea suhtlema, aga elu võidab ta lauludest värve mis mühin. Tuhat ja ei ühtki.

kõik tekstid on meteoroloogia - vastust teab vaid tuul

“kirjutan lõpukat praegu”, “tegelikult mõtlesin koju minna ja üritada lõpukat kirjutada”, “kuule, ma praegu küll ei saa – mul on selline lõpuka kirjutamise aeg”, “ole hea, palveta mu eest, ma ei suuda hetkel peale lõpuka eriti millegi peale mõelda”

ja siis istun arvuti taha maha. peaks lehed läbi lugema kõigepealt. korras, nüüd teeks ühe elushoidva tee. vah, selline kirjade kirjutamise olek on hoopis. nii, nüüd peaks ikka vähemalt lõpuka faili avama. ah, vaataks, ega uusi uudiseid pole lehtedesse laekunud. enne asjalikkust peaks ühe suitsu tegema. aknal kõõluma. nii, nüüd on vaja uus tee teha. ja mingi võileib vms. hommik? juba? hea küll, homne on tänasest targem. imelik küll, et jälle midagi paberile ei saanud.

mul on kahju, mu lind ja šamaani abiline, et ma selle aja asemel, mis sinuga veedetult on nii rikas, molutan kirjutamisillusioonis

ma olen tänulik, andekas, et sinu imekspandav inimesestav tehtu aitab mul end natukenegi kokku võtta

lootust on

aga mida ma praegu teen

kirjutan?