“kirjutan lõpukat praegu”, “tegelikult mõtlesin koju minna ja üritada lõpukat kirjutada”, “kuule, ma praegu küll ei saa – mul on selline lõpuka kirjutamise aeg”
ja siis istun arvuti taha maha. peaks lehed läbi lugema kõigepealt. korras, nüüd teeks ühe elushoidva tee. vah, selline kirjade kirjutamise olek on hoopis. nii, nüüd peaks ikka vähemalt lõpuka faili avama. ah, vaataks, ega uusi uudiseid pole lehtedesse laekunud. enne asjalikkust peaks ühe suitsu tegema. aknal kõõluma. nii, nüüd on vaja uus tee teha. ja mingi võileib vms. hommik? juba? hea küll, homne on tänasest targem. imelik küll, et jälle midagi paberile ei saanud.
mul on kahju, mu lind ja šamaani abiline, et ma selle aja asemel, mis sinuga veedetult on nii rikas, molutan kirjutamisillusioonis
ma olen tänulik, andekas, et sinu imekspandav inimesestav tehtu aitab mul end natukenegi kokku võtta
lootust on
aga mida ma praegu teen
kirjutan?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar