Minu nimi on See ja Too. Ma olen krooniline hilineja ja sissemagaja. Alates septembrist olen ma kõikjale hilinenud vähemalt viis minutit, halvematel juhtudel tunni.
Õhtul (see on tudengi õhtu ja lüpsja hommik pigem, kuigi ma kumbki neist ei ole) magama minnes mõtlen alati, et sedakorda ärkan piisavalt vara alustamaks päeva hilinemiseta, millest puhuti võib kujuneda ka õhtuni kulgev ahelhilinemine. Sean telefoni äratusfunktsiooni mõistlikult kellaajale.
Hommikul asub toimetama unedeemon, kes üritab mind kõikvõimalike vahenditega oma valdustes hoida. Tema tavaline teguviis on näidata und, millest ma ei saa lahkuda, kõige üldisemal juhul mingit päästeoperatsiooni. Et asi kindlam oleks, lülitatakse unevälise maailma helid ka unenäo teenistusse. Korduv ja korduv telefonihelin on signaal, mis kutsub päästeoperatsioonile. Ja meie meeskond tormab ohte trotsides kohale. No kuidas ma siis lasen jalga. Isegi kui mingi uim ütleb, et tegelikult ma pean nüüd sellest situatsioonist lahkuma. Viimane päästmine oli mingi allveeteema, täpsemalt ei mäleta, neid on terve seriaal, ka õhus ja maa-all on operatsioone olnud. Igatahes siis lubasin endale, et tiimisolidaarsusel ja kaastundel ohvrite vastu ei lase ma end enam lohku tõmmata. Ärkan, mis ka poleks. Unedeemon ei lasknud ennast mu lubadusest heidutada ja oli täna hommikul võtnud uue strateegia – uudishimu. Mingil kriitilisel kellaajal hakati mulle näitama ilmutusi tarkustest. Lubati teada anda kümme olulist tõde. Ja siis ma heitlesin ärkamiskohustuse ja uudishimu vahel. Seitsmenda tõe juures otsustasin, et selle jätan nüüd meelde ja virutan tolle krishnamurtitoa ukse enda järel kinni, sest kogu loo juures on mul ju ka välja kujunenud metsik vastikus oma hilinemiste suhtes. Selleks ajaks oli kell täpselt nii palju, et viie minuti pärast nõudis uneväline elu mind 800 meetri kaugusele kasitult ja kammitult. Teadus nõuab ohvreid, sedakorda hilinesin kümme mintsi. Huvitav, millega ja kui kaua mind homme hommikul peibutada õnnestub.
Ahjaa, seitsmes tõde oli see, et tegelikult oleme me kõik Tema väärilised, aga et see meil kogu aeg silme all olles kõrkust ei tekitaks, on see kirjutatud nii enda jaoks raskestinähtavasse kohta nagu pealagi.
Kummardun lugeja ees.
