skip to main |
skip to sidebar
vaatasin seda järve kui viimset korda
Vaatasin seda järve viimset korda. Ma ei mäleta seda hetke, kui vaatasin seda järve kui viimset korda. Ma mäletan neid hetki, kui püüdsin seda järve mitte vaadata ja neid hetki, kui lubasin endale järvevaatamist. Seda viimast poleks kindlasti pidanud. Sest ma ju teadsin, et ei suuda seda järve teietada ja sinatada ei tohi. Ometi tühendasime klaasid käevangus ja lõime neid kokku. Oh ettevaatamatust, sest mingist hetkest pidi saama viimse vaatamise hetk.
Väga kurb.
Väga kurb.
Väga kurb.
Alati kui hakkab kummitama A kummitava kõlaga lause - vaatasin seda järve kui viimset korda
Ja sajal muu puhul.
Ikka meenuvad minutid, millal viras vikerkaar üle saabastes lirtsuva vee. Mis tahes, aga mu all oli Alaküla tee. Kuidas see jälle ja jälle kangastub, õnnelik kõnd, õnnes mällutembeldatu, nagu need kõnnid või seismised vahel on. Seletamatult õnnis kilomeeter, mida meenutades tahaks alati hõisata. See oli tunamullusest Ihhiii-Uhhuu-Ihhii marsruudist esimene lõik.
Olen väga paljusse suhtunud üleolevalt, järjest selgemini näen oma loomupärast üleolekutunnet, mida olen rakendanud ümbritsevasse suhtumisse veel enne, kui üldse teadnud olen, mis on üle, mis on olek või mis on tunne. Oma loomuliku üleolekutunde laiahaardelisust ei julgeks iial mustvalgel tunnistada. Sellest vabanemine on aga väga huvitav tegevus. Asendada üleolek aukartusega. Iga nähtuse, iga ilmingu puhul nii erinev avastus. Väga huvitav. Mu elu on väga huvitav. Muidugi näeb Vana haridussüsteem ette, et see, millesse oled suhtunud üleolekuga, mille oled oma üleolekuga nagu ära pilganud, jääb sulle endale kättesaamatuks.
Mööda lörtsist Alaküla teed kõndimisse poleks ma iial üleolevalt suhtunud. Läbituna või läbimatuna oleks lörtsine Alaküla tee tundunud suursugune. Ja tunduski. Ja näe – see mulle anti.
Õnneks. Milleks muuks.
Pildil need kallistavat risti meenutavad puud kasvavad Kalli ristis, mis on Alakülast mõnetunnikõnni kaugusel.
Juba mitu päeva painas roidumus. Proovisin seda tappa kohviga, rattasõiduga, inimestega, molutamisega, magamisega. Täna läksin, ma isegi ei tea mis koht see on, tasuline prügimägi sisuliselt, taaskasutusjaam vms, otsima kasti, viit vaksa laia ja kaht vaksa kõrget, sügavuse unustasin mõõta. Kasti ma muidugi ei leidnud, aga sealse urka müüjad, ilmselt peab teatavad elutervust evima, et keset vana koli töötada, ravisid oma sõbralikkusega kogu roidumuse. Kuidas see võimalik on? Kas see on kõigiga nii? Igatahes täna omandasin sealselt müüjalt oskuse kõrvaga termose töökindlust kontrollida, termose enda ja ilmsed roidumusestvabanemise märgid. Muide, õiged tartlased kasutavadki teejoomiseks termost, see on praktiline nagu samovar. Migrandid solgutavad teekannuga. Esimesed paarkümmend aastat.
Ja miks ma sellest kirjutan? Siis ma saan viidata neile, kellele ma lubanud talgule minna, et olin ikka kirjutamisväärselt lõpnud ja praeguseks olen kirjutamisväärselt taastunud. Et võtan jälle osa elunimelisest talgust.
Pildil see kõrvajärgi töötav termos, kuhu suurest termoseostmiserõõmust joonistasin aknad ja need lobamokad, keda halvasti näha on, aga kellest kõndija küsib, et kus selle teemaja uks on ja aknalkõõluja vastab, et nurga taga. Nende lausete eest tänan nutikat R-i, kes jagab kohe ära, et termos on tavaliselt silinderjas.
