L,

 tunded lasevad, mistahes vormis avaldudes, näha teise inimese päris sisemist mina. Seda joonistust, mille Jumal ise on temasse joonistanud.
 "Milline on sinu joonistus," tavatsesime kunagi üksteiselt küsida. Selline muster, mis on nii oma, et sa seda ei näe. Nagu ei kuule emakeele aktsenti. Keegi vist oli kõrge kaelaga kann. Muster, kuju, joonistus, mistahes. No mis on su graafika. Olin just väitnud end tundvat kui jämedakoeline kangatükk, kui tuli S. Küsisime temalt. "Nagu tükk kotiriiet." Nagu tükk kotiriiet, haa, hingevend!
 Tunded näitavad inimese graafika kätte. Mitte küll kannu või riidetükina, eks Vana vea peenemaid jooni. Neid nähes kahvatavad maailma kritseldused, mis muidu nii silmi kiiskavad. Kõige joonumaks joodavad need tunded, mis avavad silmi nägemaks kõigis inimestes vaid seda puhtaimat joonistust. Ja siis armastad kõiki inimesi. Kui ka tahes korraks. Ekstaasil ei olegi ajalist mõõdet.
 Vist on nii.
Ehk panen mööda, no kuulge, ma ei ole mingi hingeteemasnaiper ka.

cha dagah a che tölu, kha dagah a malh tölu

Imetabase maailma on võimaldanud internet ja sõnavabadus. Vat, eks ta harjumist tahab, et igaüks võib välja öelda, mida aju kokku krutib. Ühel kevadel avastasin värsked äärmusvasakpoolsed. Kevad südames. Klammerdusin nende esitlustesse ja mõtetesse. Niipea kui arvuti oli tuurid üles võtnud, vaatasin esimese asjana alati punaninad üle - mõtleks - jälle on neid, kes teavad, kuidas kõik isikud elama peaksid ja kuidas üht naabrit  positiivselt hõlmata. Kahtlusiesitanud bännitakse. Õige maailmaparandaja ei räägi nendega, kes ei jaga “ühiseid ühisaluseid”. Nüüd on tähelepanu koht – üks ühisalustest on mitte konkretiseerida ühisaluseid. Sõnavabaduse võimalus on teinud ringi ümber oma telje, teeb ilusti kraapsu ja lahkub.

Sõnavabadus sisaldab endas ka võimalust kriitikat, küsimusi ja arutelu mittekannatavateks vabadeks sõnadeks. Sõnavabadus sisaldab endas võimalust sõnavabaduse otsas tatsata. 
Ja ikka on ta parem kui mittesõnavabadus. Pealkiri tähendab tõlkes: põlegu või maja – tuli on parem, olgu või põud – päike on parem. Ma ei saanud seda kuigi korrektselt kirjutada, sest sellise geniaalsusega lagedale tulnud rahvalt on võetud isegi tähevabadus.

vastu kajab

vastu kajas ja lajatas R:
üks mutt kord mõtles minna
ning näha Narva linna
tal kireks olid kaltsukad
ja ilma mööda hulkuda
sest paigal passimisega
ei pruugi ennast vaevata

üks sõber teda armastas
ja härdal meelel hoiatas
et hoidugu poliitikast
ja ärgu mingu vaidlema
sest mingi vene värgiga
ei pruugi ennast vaevata

mutt hakkaski siis minema
end Ida-Virru hääletas
oh kättemaksu magusust
kui mainis sõbra manitsust
sest liigse põdemisega
ei pruugi ennast vaevata

mutt jõudiski nii Narvasse
sai õnnistuse parmudelt
siis kirikusse viis ta tee
see oli kõrgem tahtmine
sest enda tahtmistega sa
ei pruugi ennast vaevata

mutt kaltsukasse astus ka
kuid seadis kohe lahkuma
sest tegi järelduse ta
kui tahad lihtsalt kolada
siis nende kaltsukatega
ei pruugi ennast vaevata

turmvene hurmnarva

Kord tuli mõte rahwale

Kõik sõitsiwad Suhumisse
Kõik warandus mis oli sääl
Sai müütud poole hinna pääl
Meid wiiaks kroonu küüdiga
Ei pruugi ennast waewata



 Kord tuli mõte rahvale sõita Narva. Sealsetes kaltsupoodides pidid olema sätendavad asjad ära ostetud ja luitunud allahinnatud, ja mida see eestlane veel ootaks. Narvamineku põhulõugamine kestis pea aasta. Rahvas ei jõudnud Narva. Ma küll.
 Võta paine, kui võimalik, Narvast. Tagasiminekupaine. Läksin ja läksin tagasi ja lähen veel.
 L lasi mul minna üksi hääletades idavirru vaid pärast seda, kui olin ta kuuldes 20 korda vene keeles korrutanud, et poliitika mind ei huvita. Või kuidas see oli. „Sõbranna ei tahtnud mind siia lasta, kartis, et lähen venelastega poliitika pärast kaklema“, ütlesin autojuhile. „Oih, mina küll poliitikast ei taha rääkida,“ ütles see. „Aga ühte ma ütleksin küll.“ Ta ütles kahte, ja pikalt: Eesti on paranoiline ja tänamatu Venemaa suhtes ja tshurkad ei ole inimesed. Klassikaraadio. Pakkisin oma ausa vastuse kolme lausesse ja sõitsime edasi kui rahvastesõpruse ekipaaž. L oli oma mittelubamisega hoidnud mind mitteminekuhirmus tervelt pool päeva ja kättemaksuks mainisin pea kõigile autojuhtidele, et sõbranna ei tahtnud mind nii kardetavasse kohta hääletama laskma. Kättemaksu magusus tuli nende halvustavast pilgust kaugusesse – tundmatule keelajale.
 Iisakust lõuna pool peaks ikka eesti keelt rääkima, ütles läbimõeldult Sillamäe eestlane. See on õige ja nii olen üritanud ka käituda. Tema Sillamäel, Iisakust põhjas, eestluse poolest põhjas, läksin kõigil kordadel keelevalikuga alt. Poes küsisin „asja, millega end vihma ajal kaetakse, aga ma ei tea, kuidas seda vene keeles nimetatakse.“ „Vihmakeep,“ viskas müüja eesti keeles. Hiljem Narvast tagasi hääletades ütlesin autosse istudes: „Na storone Jõhvi?“ „Sillamäele lähen.“ Sillamäe mees. Sillamäel hääletaja ees. Tegin talle ettepaneku ümberpaigutuda, et kui ta nii teepiirde lähedal seisab, ei saa ma temast tahapoole minna ja tema ees seista ka ei taha, sest tulin ju pärast teda. Kuulas mu seletuse ära, pani ette rääkida eesti keeles ja hääletada hoopis koos. Mu järjekorraprobleemist ei saanud ta üldse aru. Idaviru hääletaja ei saagi sellest aru saada. Mis tähtsust seal on, kes kus seisab ja mitmekesi – kõik korjatakse kohe autodele. Ega see pole mingi mitmetunniste seismistega mulgimaa. Kui tahta idavirus natuke tee ääres ka seista ja ümbrust imetleda, peaks vist hääletama kümnekesi kambas ja käed rangelt seljataga.
 Seega – Narva jõuab kiiresti. Ja siis kõnnib vastu marmortuvi ja tikke küsivad parmud pargis kukuvad kokku, kui on kuulnud sind hääldamas „välgumihkel“ (ma lihtsalt ei tea, mis spirandid või asjad selles sõnas on, ja pole teadmisjanu tundnud ka): „Oi, tõ estonochka! Dai Boh tebe zdarovye!“. Ja kutsusid seal veel pikalt mulle kõrgemaid jõude appi, isegi siis, kui ma juba päris kaugele olin kõndinud. Tegelikult on eestlasi Narvas liikvel küll, need parmud peaksid sealt pargist end natuke kergitama vaid, kui nad eestlastest nii vaimustuses on, et neid näha.
 Tervis oligi hea ja kõrgemad jõud andsid kogemata sattuda ka Narva kirikusse. Kogudustes on kindlad tüpaažid mutte, selles olen kindel. Selle koguduse tutvustaja-tüpaaž tabas mu pärast küünlapanekuringi pingil istumas. Ja soovitas paremat pinki. Ja ütles, et see Jumalaema ja Nikolai ikoon, kus ees ma ka olnud olin, on Imettegevad. Imettegeva potentsiaalita asju ju polegi olemas, ometi oli hea kuulda, et olin oma palved öelnud imettegevaiks titulleeritud ikoonide ees. Ega siis nüüd maksa imeks panna, kui sünnib Tema tahtmine ja Ta heidab armu.
 Tegelikult läksin ju Narva kaltsupoodidesse. Kui tegelikult. See on vist alateadlik ettekääne. Leian poe, poen sisse, viskan pilgu peale ja viskan jalad selga ja kõnnin edasi. Tegelikult vist ikka läksin hulkuma ja kolama. Seda ütleks iga psühholoog ja kinnitaks ka suurtükiväelane ja kokk. Ja Narvas oli ka silt – tasuta psühholoogi konsultatsioon – oleksin saanud tasuta professionaalse kinnituse ka sellele, et läksin, et kolada ja kolada ja kolada. 

vana sõber komsomoli päevilt - illusioon

Üks juut oli korteri mustaks teind
Ja hüüri maksma ta ei läind
Siis pidi ühes kraamiga
Ta uulitsale kolima
Sest selle üüri maksuga
Ei pruugi ennast waewata


 Nüüd rõõmustan seda osa oma pooleteiseühikulisest lugejaskonnast, kes on pikki aastaid ja pikki silmi oodanud siit blogist allapoolevöö jutte.
 Täna hommikul (pead pestes) tulid meelde lapsepõlveaegsed peldikuskäimise regulaarsused. Ma kirjutan peldikuskäimiste regulaarsusest. Mu emal oli väga lihtsa olmega mees, jalanartse kandis kirsades. Alguses elasime ühes toas, kus oli üks raamat, üks makilint, üks uks ja üks aken. Ukse ees oli hauasuurune auk, mis nagu lausa ootas matmist, mäletamistmööda kasutasime uksena akent. Ehk oli see hauasuurune auk süüdi ka selles, et peldikut ses majas kasutada ei saanud, aga õnneks oli samas tänavas kino „Komsomol“. Nii käisimegi organiseeritud korras enne pool kümme algavat viimast seanssi kinos peldikus. Mingi aja pärast elasime ühes korteris, kus oli küll peldik ja puha, aga ühel hirmkülmal talvel väga vähe küttepuid. Kõik resideerusid kööki, pliiti ikka mingil määral kütta sai ja uksed topiti tekstiiliga kinni, neid ei olnud otstarbekas kogu aeg lahti kakkuda ja köögist lahkuti vaid võimalikult ühistel puhkudel, seega muutusid pekldikuskäimised taas organiseeritud ettevõtmisiks.
 Seda motik-salmi ei ole ma ise kirjutanud ja antisemiiit ei ole ma hoopiski, aga vana laul kirjadekohvrist, mida siia blogisse olen laiali lautanud, seda salmi sisaldab ja mis jutu ette ma ta ikka paneks.


  Komsomoli kino on praegu Illusiooni klubi. 
  Ja te muidugi ei usu, aga neil hetkil, neilsamul, viimase lause kirjutamise omadel, te ei usu, aga vaadake eelmist postitust, kutsuti mind Illusioonist läbi astuma. Hmm.

liigmänguäng

Üks mees, kes mõisas teol käind
Ja seega palju waewa näind
Ta oli tüki nööri toond
Ja seega ennast üles poond
Sest selle ilma eluga
Ei pruugi ennast waewata
 

Kirjutasin eile kirjadesse kokku: 

 “K läks botaanikaaeda, kuhu ikka. Ma tõin turult tuulehaugi, kes
võiks olla ka tormihaug, nii suur on ta. Tulin turult ja mõtlesin, et
materiaalne maailm on mind alati vaeslapseks jätnud ja kui majandus
jõuab kriisi, jõuab mu poeg kulukasse teismeikka, nii täpne on see
kõik. Mäng, erinevalt materiaalsusest, ei ole mind kunagi alt vedanud,
mõtlesin, mitte Vahingu kurikaval spiel, vaid taganttogitud spel ja
lihtsalt mäng. Ja vaatsin tänavale maha ja nägin seal mängudollarit.
Päriselt.”
  “Jõudsin koju, kahju, et ükski kena tüdruk ei ole mulle lilli toonud,
siis peaksin lillede ümbert toa ära koristama. Tegelikult väga hea,
sest koristama hakates ei kirjutaks ma iial ära kirju
antikvariaatidetiirust.”
 Ja täna tuli vastu tütarlaps ja kinkis mulle üksteist roosi. Koristama pole siiani suutnud hakata.
Sa dikteerid oma elu, vist, ütles. Ei, see on vist vormiliste kokkulangevuste teema ja sedagi vaid jutustuse teenistuses, ütlesin.
 Ja kukkusin meeletusse melanhooliasse. Ja väljas hakkas sadama vihma. 
Kui vahel tuleb universumi valitseja ja lõikab katki kiirköitja, et võtta selle metallosa, kaaluda seda peopesal ja tõdeda: ehtsa kulla tunnen ma alati ära, hakkan ma väga kurvastama. See on liigmänguäng. Ma ei oska seda seletada.