cha dagah a che tölu, kha dagah a malh tölu

Imetabase maailma on võimaldanud internet ja sõnavabadus. Vat, eks ta harjumist tahab, et igaüks võib välja öelda, mida aju kokku krutib. Ühel kevadel avastasin värsked äärmusvasakpoolsed. Kevad südames. Klammerdusin nende esitlustesse ja mõtetesse. Niipea kui arvuti oli tuurid üles võtnud, vaatasin esimese asjana alati punaninad üle - mõtleks - jälle on neid, kes teavad, kuidas kõik isikud elama peaksid ja kuidas üht naabrit  positiivselt hõlmata. Kahtlusiesitanud bännitakse. Õige maailmaparandaja ei räägi nendega, kes ei jaga “ühiseid ühisaluseid”. Nüüd on tähelepanu koht – üks ühisalustest on mitte konkretiseerida ühisaluseid. Sõnavabaduse võimalus on teinud ringi ümber oma telje, teeb ilusti kraapsu ja lahkub.

Sõnavabadus sisaldab endas ka võimalust kriitikat, küsimusi ja arutelu mittekannatavateks vabadeks sõnadeks. Sõnavabadus sisaldab endas võimalust sõnavabaduse otsas tatsata. 
Ja ikka on ta parem kui mittesõnavabadus. Pealkiri tähendab tõlkes: põlegu või maja – tuli on parem, olgu või põud – päike on parem. Ma ei saanud seda kuigi korrektselt kirjutada, sest sellise geniaalsusega lagedale tulnud rahvalt on võetud isegi tähevabadus.

vastu kajab

vastu kajas ja lajatas R:
üks mutt kord mõtles minna
ning näha Narva linna
tal kireks olid kaltsukad
ja ilma mööda hulkuda
sest paigal passimisega
ei pruugi ennast vaevata

üks sõber teda armastas
ja härdal meelel hoiatas
et hoidugu poliitikast
ja ärgu mingu vaidlema
sest mingi vene värgiga
ei pruugi ennast vaevata

mutt hakkaski siis minema
end Ida-Virru hääletas
oh kättemaksu magusust
kui mainis sõbra manitsust
sest liigse põdemisega
ei pruugi ennast vaevata

mutt jõudiski nii Narvasse
sai õnnistuse parmudelt
siis kirikusse viis ta tee
see oli kõrgem tahtmine
sest enda tahtmistega sa
ei pruugi ennast vaevata

mutt kaltsukasse astus ka
kuid seadis kohe lahkuma
sest tegi järelduse ta
kui tahad lihtsalt kolada
siis nende kaltsukatega
ei pruugi ennast vaevata

turmvene hurmnarva

Kord tuli mõte rahwale

Kõik sõitsiwad Suhumisse
Kõik warandus mis oli sääl
Sai müütud poole hinna pääl
Meid wiiaks kroonu küüdiga
Ei pruugi ennast waewata



 Kord tuli mõte rahvale sõita Narva. Sealsetes kaltsupoodides pidid olema sätendavad asjad ära ostetud ja luitunud allahinnatud, ja mida see eestlane veel ootaks. Narvamineku põhulõugamine kestis pea aasta. Rahvas ei jõudnud Narva. Ma küll.
 Võta paine, kui võimalik, Narvast. Tagasiminekupaine. Läksin ja läksin tagasi ja lähen veel.
 L lasi mul minna üksi hääletades idavirru vaid pärast seda, kui olin ta kuuldes 20 korda vene keeles korrutanud, et poliitika mind ei huvita. Või kuidas see oli. „Sõbranna ei tahtnud mind siia lasta, kartis, et lähen venelastega poliitika pärast kaklema“, ütlesin autojuhile. „Oih, mina küll poliitikast ei taha rääkida,“ ütles see. „Aga ühte ma ütleksin küll.“ Ta ütles kahte, ja pikalt: Eesti on paranoiline ja tänamatu Venemaa suhtes ja tshurkad ei ole inimesed. Klassikaraadio. Pakkisin oma ausa vastuse kolme lausesse ja sõitsime edasi kui rahvastesõpruse ekipaaž. L oli oma mittelubamisega hoidnud mind mitteminekuhirmus tervelt pool päeva ja kättemaksuks mainisin pea kõigile autojuhtidele, et sõbranna ei tahtnud mind nii kardetavasse kohta hääletama laskma. Kättemaksu magusus tuli nende halvustavast pilgust kaugusesse – tundmatule keelajale.
 Iisakust lõuna pool peaks ikka eesti keelt rääkima, ütles läbimõeldult Sillamäe eestlane. See on õige ja nii olen üritanud ka käituda. Tema Sillamäel, Iisakust põhjas, eestluse poolest põhjas, läksin kõigil kordadel keelevalikuga alt. Poes küsisin „asja, millega end vihma ajal kaetakse, aga ma ei tea, kuidas seda vene keeles nimetatakse.“ „Vihmakeep,“ viskas müüja eesti keeles. Hiljem Narvast tagasi hääletades ütlesin autosse istudes: „Na storone Jõhvi?“ „Sillamäele lähen.“ Sillamäe mees. Sillamäel hääletaja ees. Tegin talle ettepaneku ümberpaigutuda, et kui ta nii teepiirde lähedal seisab, ei saa ma temast tahapoole minna ja tema ees seista ka ei taha, sest tulin ju pärast teda. Kuulas mu seletuse ära, pani ette rääkida eesti keeles ja hääletada hoopis koos. Mu järjekorraprobleemist ei saanud ta üldse aru. Idaviru hääletaja ei saagi sellest aru saada. Mis tähtsust seal on, kes kus seisab ja mitmekesi – kõik korjatakse kohe autodele. Ega see pole mingi mitmetunniste seismistega mulgimaa. Kui tahta idavirus natuke tee ääres ka seista ja ümbrust imetleda, peaks vist hääletama kümnekesi kambas ja käed rangelt seljataga.
 Seega – Narva jõuab kiiresti. Ja siis kõnnib vastu marmortuvi ja tikke küsivad parmud pargis kukuvad kokku, kui on kuulnud sind hääldamas „välgumihkel“ (ma lihtsalt ei tea, mis spirandid või asjad selles sõnas on, ja pole teadmisjanu tundnud ka): „Oi, tõ estonochka! Dai Boh tebe zdarovye!“. Ja kutsusid seal veel pikalt mulle kõrgemaid jõude appi, isegi siis, kui ma juba päris kaugele olin kõndinud. Tegelikult on eestlasi Narvas liikvel küll, need parmud peaksid sealt pargist end natuke kergitama vaid, kui nad eestlastest nii vaimustuses on, et neid näha.
 Tervis oligi hea ja kõrgemad jõud andsid kogemata sattuda ka Narva kirikusse. Kogudustes on kindlad tüpaažid mutte, selles olen kindel. Selle koguduse tutvustaja-tüpaaž tabas mu pärast küünlapanekuringi pingil istumas. Ja soovitas paremat pinki. Ja ütles, et see Jumalaema ja Nikolai ikoon, kus ees ma ka olnud olin, on Imettegevad. Imettegeva potentsiaalita asju ju polegi olemas, ometi oli hea kuulda, et olin oma palved öelnud imettegevaiks titulleeritud ikoonide ees. Ega siis nüüd maksa imeks panna, kui sünnib Tema tahtmine ja Ta heidab armu.
 Tegelikult läksin ju Narva kaltsupoodidesse. Kui tegelikult. See on vist alateadlik ettekääne. Leian poe, poen sisse, viskan pilgu peale ja viskan jalad selga ja kõnnin edasi. Tegelikult vist ikka läksin hulkuma ja kolama. Seda ütleks iga psühholoog ja kinnitaks ka suurtükiväelane ja kokk. Ja Narvas oli ka silt – tasuta psühholoogi konsultatsioon – oleksin saanud tasuta professionaalse kinnituse ka sellele, et läksin, et kolada ja kolada ja kolada.