Üks mees, kes mõisas teol käind
Ja seega palju waewa näind
Ta oli tüki nööri toond
Ja seega ennast üles poond
Sest selle ilma eluga
Ei pruugi ennast waewata
Kirjutasin eile kirjadesse kokku:
võiks olla ka tormihaug, nii suur on ta. Tulin turult ja mõtlesin, et
materiaalne maailm on mind alati vaeslapseks jätnud ja kui majandus
jõuab kriisi, jõuab mu poeg kulukasse teismeikka, nii täpne on see
kõik. Mäng, erinevalt materiaalsusest, ei ole mind kunagi alt vedanud,
mõtlesin, mitte Vahingu kurikaval spiel, vaid taganttogitud spel ja
lihtsalt mäng. Ja vaatsin tänavale maha ja nägin seal mängudollarit.
Päriselt.”
“Jõudsin koju, kahju, et ükski kena tüdruk ei ole mulle lilli toonud,
siis peaksin lillede ümbert toa ära koristama. Tegelikult väga hea,
sest koristama hakates ei kirjutaks ma iial ära kirju
antikvariaatidetiirust.”
Ja täna tuli vastu tütarlaps ja kinkis mulle üksteist roosi. Koristama pole siiani suutnud hakata.
Sa dikteerid oma elu, vist, ütles. Ei, see on vist vormiliste kokkulangevuste teema ja sedagi vaid jutustuse teenistuses, ütlesin.
Ja kukkusin meeletusse melanhooliasse. Ja väljas hakkas sadama vihma.
Kui vahel tuleb universumi valitseja ja lõikab katki kiirköitja, et võtta selle metallosa, kaaluda seda peopesal ja tõdeda: ehtsa kulla tunnen ma alati ära, hakkan ma väga kurvastama. See on liigmänguäng. Ma ei oska seda seletada.
