Üks mees, kes tihti kõrtsis käis
Ja alati oli lakku täis
Kui kodu läks, siis heitis ta
Just maantee kraawi magama
Sest nõnda, purjus peaga
Ei pruugi ennast waewata
Magamine kindlasti asi, millega pruugib ennast waewata. Kraav ei pruugi olla väga halb lahendus. Viimati magasin kraavis täies kainuses, olles jäänud viimasest praamist maha. Joobusin alles hommikusest Läänemaast, mis pakkus udust väljuvat sillerdavat päikest, metsast väljuvat pahandavat sokku ja maanteeristist väljuvat esimesele praamile kiirustavat autot. Kõik sai vastu võetud joobumuse teenistusse.
Kui täna hommikul ärkasin, haarasin oma välivoodi raudotsast ja tundsin end kui haiglas. Kuna ma enda pärast olin haiglas ööbinud vast kolm dekaadi tagasi ja paljukest neid teiste pärast haiglas ööbimisi ikka elus ette tuleb, imelik seos. Külm raudtoru käe all ärgates – haigla. Uni on nii omaette asi, et hommikul peab ikka mingite aistingute kaudu end repositsioneerima. Välivoodi on veel hea lahendus, siiani imestan, kuidas mu jätkus ükskõiksust magada aastaid põrandal, peaga jalanõukasti poole, suvel ärgata paar korda öö jooksul juustuhaisust ja talvel külmast. Hei, vaenlased, olmega te mind ei võta, väike vihje, ärge laske mul magada ja kosmodenjanskaja mus murdub.
