vana sõber komsomoli päevilt - illusioon

Üks juut oli korteri mustaks teind
Ja hüüri maksma ta ei läind
Siis pidi ühes kraamiga
Ta uulitsale kolima
Sest selle üüri maksuga
Ei pruugi ennast waewata


 Nüüd rõõmustan seda osa oma pooleteiseühikulisest lugejaskonnast, kes on pikki aastaid ja pikki silmi oodanud siit blogist allapoolevöö jutte.
 Täna hommikul (pead pestes) tulid meelde lapsepõlveaegsed peldikuskäimise regulaarsused. Ma kirjutan peldikuskäimiste regulaarsusest. Mu emal oli väga lihtsa olmega mees, jalanartse kandis kirsades. Alguses elasime ühes toas, kus oli üks raamat, üks makilint, üks uks ja üks aken. Ukse ees oli hauasuurune auk, mis nagu lausa ootas matmist, mäletamistmööda kasutasime uksena akent. Ehk oli see hauasuurune auk süüdi ka selles, et peldikut ses majas kasutada ei saanud, aga õnneks oli samas tänavas kino „Komsomol“. Nii käisimegi organiseeritud korras enne pool kümme algavat viimast seanssi kinos peldikus. Mingi aja pärast elasime ühes korteris, kus oli küll peldik ja puha, aga ühel hirmkülmal talvel väga vähe küttepuid. Kõik resideerusid kööki, pliiti ikka mingil määral kütta sai ja uksed topiti tekstiiliga kinni, neid ei olnud otstarbekas kogu aeg lahti kakkuda ja köögist lahkuti vaid võimalikult ühistel puhkudel, seega muutusid pekldikuskäimised taas organiseeritud ettevõtmisiks.
 Seda motik-salmi ei ole ma ise kirjutanud ja antisemiiit ei ole ma hoopiski, aga vana laul kirjadekohvrist, mida siia blogisse olen laiali lautanud, seda salmi sisaldab ja mis jutu ette ma ta ikka paneks.


  Komsomoli kino on praegu Illusiooni klubi. 
  Ja te muidugi ei usu, aga neil hetkil, neilsamul, viimase lause kirjutamise omadel, te ei usu, aga vaadake eelmist postitust, kutsuti mind Illusioonist läbi astuma. Hmm.