Veri su kätel, onu, on vähe näitamaks, et oled kellegi tapnud. Veri me soontes on vähe näitamaks, kelle matustele me minemata jätta ei saaks.

Kuulsin kolmandatest allikatest, et onu Sidil on klassikokkutulek tulemas. Onu Sid saatis mu pikalt juba kümnendi eest (aga muidu vist isepäisuse eest) ja ise läks veel pikemalt (pigem vist sügavamale – põhja). Just selle esimese seiga tõttu poleks ma iial uskunud, et otsin vabatahtlikult temaga teretamisvõimalustki. Soov tema kunagisi klassivendi tervitada saada röövis kindlameelsuse ja sebisin endale onu Sidi telefoninumbri. Helistasin eile õhtul. Oled klassikokkutulekul? Jah. Ooo, tervita siis Teda ja Teda ja Teda, tervita kindlasti. Kõik.

Täna öösel helistas onu Sid. Helistasid eile? Nojah, tervitada tahtsin. Tead, mis sellest tervitamisest välja tuli – ma tapsin inimese. Ei usu. Aga siin ma istun nüüd, metsas mingil kännul, ja käed on verised, midagi on juhtunud. Ah, mine ikka, kui oleksid kedagi tapnud, oleks sulle helistatud juba, telefon on sul ju sees. Jah, Brigita arvas ka nii, aga ma ei tea kus ma olen. Need hetked on elu parimad, onu, kui ei tea, kus ollakse. Kuule, ma helistan parem kellelegi teisele.

Onu Sidi jaoks ei ole ei moraalne ega tehniline raskus helistada kellelegi suvalisel hetkel: laena mulle kaks tuhat krooni, kolm mustlast ajavad mind taga. Või kolm tuhat ja kaks mustlast, onu? Tuhat ja tuline.

Tuhat ja tuline. Elu võidaks kindlasti värve juurde, kui onuga suhtleksin. Lellega me isegi ei tunne, saati siis veel ei pea suhtlema, aga elu võidab ta lauludest värve mis mühin. Tuhat ja ei ühtki.