ämmelgas-khezzigaš

Üks tüdruk tihti nurises

Ja proual wastu hurises

Siis proua aga wihaga

Ai tüdruku säält minema

Sest parem ümber hulkuda

Ei pruugi ennast waewata

Ma oleks ka saanud kohe kinga tolle muti mant. Laiskus muidugi eeskätt, aga isegi mitte ainult. Ma põhimõtteliselt ei lõhu ämblike kodusid. Nad elavad rahulikult nagu nähtamatud toakaaslased ja ajavad omi asju laenurkades. Vahel ma siiski teen sanitaarraiet, aga siis jälgin ka entomoloogi täpsusega, et ei korjaks tolmuharja sisse kasutuselolevaid võrke. Paar korda aastas kohtan mõnda siinseist ämblikest ka põrandal. Kui nad on inimlike mõõtmetega ses mõttes, et nagu ämblik muiste, ei tee ma sellest kohtumisest suuremat numbrit. Aga vahel on nad inimlike mõõtmetega ses mõttes, et meie mõõtmed on juba vaat et võrreldavad. Olen loomulikult näinud Eesti hiiglaslikke rannaämblikke, et silmad vidus, nad on ka päris ehmatavalt kogukad, aga selliseid loomi nagu siin toas, on vaid zooloogiamuuseumis. Äkki on neil siin mingi oma liik välja kujunenud “hiid rahuämblikud”, sest aastaid lastud neil siin rahulikult olla. Ja need ma püüan klaaspurki. Parimad näited võivad oma loendamatute jalgadega ülatuda ühest purgipõhjaservast teise. See leplikkus, millega nad ühel kohal ootavad mu purgitoomist ja siis sinna sisse ronivad, kriibib hinge. “Ma ei suuda sinuga koos elada”, ütlen, aga või sest ülestunnistusest rahu leida. Ma ei suuda elada koos täiesti ohutu ja omaette hoidva loomaga paari lisasentimeetri pärast. Nagu macho. Kui keegi väljavisatutest lugema juhtub, võtke vastu vabandused. Püüan teha endaga tööd, aga homme veel igatahes lähen tänase purgiloomaga talle kuuri uut kodu otsima.